Kaanetekst:
,,Kimberly Dozieri elu muutus ühe hetkega. CBS Newsi auhinnatud reporterina oli Dozier pühendanud oma karjääri sellele, et olla uudiste edastamiseks õigel ajal õiges kohas. Kuid ühtäkki, olles kõige hullemal ajahetkel vales kohas, sai temast endast uudis, kui surmav plahvatus tabas tema meeskonda ja teade sellest levis üle kogu maailma.
2006. aasta tavaline patrull Bagdadis lõppes sellega, et Dozier lamas pärast autopommiplahvatust ühel tänaval vereloigus ning tema operaator ja helitehnik, samuti kaasas olnud kapten ja tõlk olid surma saanud.
Kriitilises seisundis Dozier tuli teadvusele, kuid pidi võitlema kõigepealt ellujäämise, seejärel aga paranemise ja lõpuks tööle naasmise nimel."

Väga hästi ei saa üle sellest, et raamat jättis mulje, et see oli ikka enamjaoks teraapiaks kirjutatud. Kirjelduse detailsus oli ühest küljest vaimustav kuid samas kuidagi tüütu. Eriti alguses tugevdas teraapiakirjanduse muljet see, et autor mainis, et samal ajal plahvatas ka teine autopomm, mille järel said surma viis iraaklast, kuid sellele rohkem tähelepanu ei pööratud. Arusaadav, et oma valud on alati kõige rohkem tunda, aga kuidagi ta jättis mulje, et tema kannatused on olulisemad kui mingite suvaliste idamaaliste, kellest nüüd päris ei teagi, kas nad üldse valu tunnevadki. Samas ta karjäär oli pikk ja põhjalik - oli elanud aastaid Lähis-Idas ja rääkis kohalikke keeli ning lõpp-poolel tõi välja ka kohalike inimeste kannatusi. Veidike imperialistik oli ka see, et Uus-Meremaad nimetati tillukeseks. Sai loetud, aga huvi rohkem teemasse süüvida väga pole.

Kohutav küll see, kui palju pööratakse tähelepanu ankurite välimusele telekas, isegi nende, kes sõjatsoonidest reporteerivad. Et autori ammustest meigiapsakatest räägitakse veel aastaid hiljem - kas vaatajad polegi nagu aru saanud, mis on uudiste saate fookus.

Aparaaditehase õues on kirjavahetuskapp, jätan raamatu sinna.

EDIT. 25.4.24 polnud enam kapis.